Miks?

Miks mõningatel inimestel puudub kohusetunne?
Miks mõningad inimesed eelistavad ainult paremat keskmisele, mugavust ebamugavale?
Miks mõned inimesed veeretavad oma kohustused teiste kaela?
Miks mõni ongi siia ilma sündinud ainult selleks, et elu nautida?

Kas tegemist on evolutsiooniga, kus "miks" küsimusi võib esitama jääda lõpmatuseni?

Elu on lühike. Elu on aga asi, mida kiites ei peaks kiitma ennast, vaid neid, kes on selle elu aluseks. Tänapäeva ühiskond soodustab aga lollidel elada veelgi mugavamat elu ning sellega ka liigset elu nautimist. Mitte millegi nimel ei nähta vaeva; kõik kantakse hõbekandikul ette, ühtegi pingutust tegemata.
Inimühiskond on vastutav ka looduskeskkonna alla käigus. Hoolimine asendub mittehoolimisega, enesehoolimisega. Ego kogub üha enam suuremat tähendust.
Pohhuism sünnitab pohhuismi, vägivald sünnitab vägivalda. Mida rohkem inimene mõtleb endale, seda vähem mõtleb ta teiste peale. Mida vähem mõeldakse teistele, seda ebakindlamaks ning ebaühtlasemaks muutub ühiskond, ühiskond kaotab oma liikmete üksmeele, tugevuse ning asendub ebamäärasusega, mille tulemuseks on kaos.

Mõtleme materiaalselt. Ainult raha, auto, mobiil. Teadmised, need on ainult neile, kes õpivad. Õpitakse 12 aastat oma elust, see on ju midagi. Asendades õppimise materjalismiga saame blondiini, kes sõidab BMW maasturiga rabas. Mõttetu, nonsense. Inimesed ei suuda ilma õppimata midagi väärtustada, näha asja mitmekülgsemalt, asja olemust. Nähakse asja praktilist väärtust, aga mitte selle tegelikku vajadust.

Siit tuleb ka selle postituse mõte. Tähtis on sõprade arv, tuntus, kuulsus, au, populaarsus. Tähtis ei ole enam inimese erilisus, tema oskused, sisemine ilu, mõtted.
Ollakse nendega, kellega on popp olla. Kõrvale jäetakse need, kes ei paku mingit pinget, huvi - ei rahulda kellegi materiaalseid vajadusi. Neid inimesi kasutatakse oma eesmärkide saavutamiseks, taaskord on tähtsal kohal materiaalne väärtus, au, tulemus. Hea maine saavutatakse "orja" kaudu, kes hiljem aga "kustutatakse" (nagu pliiats, millega kirjutatakse pikki ridu ning mis pole teksti lõpptulemuses tähtiski).
// grupitöö, tehakse suuri, "geniaalseid" plaane ning "turgutatakse" kõiki mõtlema, info jagamine muutub mõttetuks, sest seda ei valda keegi, gruppi on valitud inimene, kes on viitsija ning suudab midagi ära teha - suudab viia töö algusest lõpuni, töö tähtaeg on käes, kuid keegi pole midagi teinud, vaikus, üksik üritaja püüab siiski projekti päästa, vaikus ... //

Vahel tuleks silmad avada ning vaadata.

Kõik ei ole see, mida ainult sina tahad näha või näed, on midagi enamat. "Lisaks sellele, et sa pead otsa vaatama inimesele, kellega sa räägid, pead sa suutma neile ka sisse vaadata." - Ph. Chesterfield
Kindlasti ei piisa sellest, et sa viskad inimesele ühe pilgu. Vaja on veel 1 lauset, kasvõi ainsat tervitust, ning su ees avaldub terve olemus inimesest.
// Astuvad sisse 2 tütarlast, 2 parimat sõbrannat, vaatavad sulle otsa tõsise näoga, sa teretad neid, kuid tütarlapsed vaikivad, kõnnin edasi //
Inimesed muutuvad, muutud ka sa ise. Inimest peab tundma õppima - just nimelt, õppima. Samuti pead sa taasavastama ennast. Olles kindel eneses, tajud sa teiste muutumist. Paljud suudavad ennast parandada, aga neid pole palju. Enamus suudavad ainult halvemuse poole minna.
// inimene naerab su naljade üle, sest see on naljakas, naerad ka tema naljade üle, teete tööd ning aeg lendab ruttu, aastaid hiljem olete taas koos, inimene vaatab sind mornilt, rohkem on huvitunud sõpradest, kellega ta rohkem koos on, sinu mõtteid ja eriti lauseid kuuleb ta harva, "mis sa ütlesid?", aeg venib, inimesel on sinust ükskõik, ta mõtleb tulevikule, olevik jääb selja taha minevikku, samuti ka sina ... //

Me elame olevikus mineviku kogemuste ning tuleviku sihtidega.
Igaüks peaks vaatama endasse ning tunnistama oma vigu - parandada ennast nii ruttu ja nii palju kui võimalik. Need vead on alati sinuga, eriti avalduvad need siis, kui sa oled koos teistega, kes näevdaki ainult seda, mis sinu juures kõige rohkem välja paistab, vigu.
Kui suudetakse õppida enda vigadest, siis on kergem ka parandada teiste vigu. Samuti on kergem parandada oma vigu teiste parandamiste kaudu. Kahjuks on aga inimesi, kelle jaoks on helge soovitus või kriitika laimuks ning solvanguks. Seesugused inimesed ei suuda enda vigu näha, neid parandada. Nad suudavad ainult elada enda maailmas ning enda jaoks. Selliste inimeste jaoks tuleb ennast ületada ...

Elagem enda jaoks ning teistega koos. Nautigem elu ning õppigem sellest. Igal asjal on oma negatiivne ning positiivne külg, nähkem positiivset ning parandage või vältige negatiivset.
Miks?
Sest nii on hea.