F #6 Teooria maailmalõpust.

Algus.

Seoses teemaga, mille ma valisin oma valminud ning valmimata joonistustele, on maailmalõpp ning kõik, mis seda puudutab, mind sügavalt liigutanud.

"Kõigel, millel on algus, on ka lõpp"

Mitte paljud ei mõtle lõpu peale, pigem elatakse praeguses hetkes. Seoses kliimasoojenemisega ning trastiliste muutustega maailmas on hakatud mõningaid teooriaid kirjagi panema.
Saastatus ning toksilised jäätmed muudavad maakera ökosüsteemi tundmatuseni. Hetkel suudab loodus säilitada oma eksistentsi ning hoida loodussüsteem tasakaalus, kuid kunagi võib tulla hetk, kus terve maakera ökosüsteem kukub kokku. Sellisel juhul hakkab juhtuma maailmaga asju, mida arvatavasti keegi ette ei kujuta. Inimene, kui looduse üks komponente, peab hakkama oma elu eest võitlema. Hetkel on olukord selline, et kõik hädad, mis tulevikus võivad tulla, on põhjustatud inimeste poolt. Inimene on tark, inimene suudab luua. Samas on inimene loll, et ta ei suuda tagajärgede eest vastutada. Ilma inimeseta oleks looduse tasakaal rikkumata ning arvatavasti puuduksid ka haigused.
Kliimasoojenemine on seotud CO2-ga, mis tuleb auto ning tehaste heitgaasidest. Räägitakse küll kliimasoojenemisest ning nafta vähenemisest, kuid autosid toodetakse ikka juurde. Auto on muutnud inimesed nii mugavaks, et minnakse 1 kilomeetri kaugusel asuvasse poodi autoga. Inimene ei mõtle looduse peale, vaid ta mõtleb iseendale. Kliimasoojenemine toob kaas jäämägede sulamise, mille tulemusena suureneb ookeanide veetase ning soolsus. Ookeani veetemperatuuri muutus toob kaasa kliimamuutusi, mis muudavad aastaaegu ning sademete hulka ja isegi tüüpi. Kõik on omavahel seotud. Kliimasoojenemise lõpp ei ole aga mitte kuumus ning kõrb, vaid uus jääaeg. See aga tähendaks inimkonna lõppu või koondumist ekvaatorilähedastele aladele, kus aga on tänapäeval toidu- ning veenappus.
Inimesed on läbi elanud 2 maailmasõda, mis on lõppenud suurte inimovhrite ning majanduskahjuga. Teise maailmalõpus võeti kasutusele ülivõimsad pommid, mis muudavad maakera looduse kõlbmatuks. Kolmandat maailmasõda inimkond üle ei elaks - kolmas maailmasõda on inimeste matus. Tuuma- ning aatomipommid, mis on arendatud ülivõimsateks. Nende omamine tähendab ka võimu Maa üle. Kui kõigil riigil need oleks, siis sõja puhkemise korral ei jääks Maast midagi järele.
Maakera rahvastik on niivõrd suur, et ei suudeta oma toiduvajadusi täita või tekivad soolised, rahvuslikud erinevused. Nagu on ka looduses, siis nii on ka inimestega - nõrgemad surevad. Samas on süüdi ka paljude riikide majanduspoliitika ning üldine suhtumine maailma poolt. Neegritel pole süüa, sest nende elukoht ei võimalda põllukultuure kasvatada, aga samas nende valitsus ning riigipea ei tee selle parandamiseks midagi. Samal ajal söövad ameeriklased ennast surnuks. Tasakaalu pole - on mõistusevastane olukord, mis vajab lahendamist.
Planeet Maa võib kokku põrgata meteoriidi ( või meteoriitidega ),mis aga meie eluea jooksul arvatavasti ei juhtu. Universum on inimeste jaoks avastamata maa, nagu oli seda kunagi Ameerika. Nüüd on aga Ameerika üks maailmajagudest ning nüüd jääb ainult oodata universumiavastusi.

Nii nagu on maailmaalgusega, on ka maailmalõpuga. Täpselt ei teata, kuidas maa tekkis, samamoodi ei või me ka teada, mis meist kunagi saab. Kindlasti midagi saab. Ühes eelnevas teemas sai mainitud evolutsiooni, mille tulemust me ei tea, aga milles me oleme. Evolutsiooni ei saa tagasi keerata, samuti ei saa me vastu hakata paratamatusele. Kindlasti on paljudel seisukoht, et mina elan ju praegu ning elu on ilus - mind ei huvita, mis juhtub 100 aasta pärast. See on väga egoistlik mõtlemine, kuid samas ka väga loogiline. Enne oma sündi ega pärast oma surma ei saa keegi midagi maailma heaks teha, milleks siis üldse sellele mõelda. Kahjuks on loodus juba loonud sellised reeglid, mis panevad inimest oma järglastele mõtlema. Ilma nendeta oleks inimkonnal lõpp. Looduse organismid on mõeldud paljunema, sest nii nad suudavad eksisteerida. Eksistentsi puudumine on mitteolemine. Juua, laaberdada, pidudel käia ning raha laristada - tulemus on aga suremine noorelt. Niimoodi sureb ka maailm noorelt.

Taaskord rõhutan, et igaüks peab alustama endast. Mõtlema teistele, nõrgematele ning loodusele. Inimene ei loonud ennast, vaid inimene on tekkinud juhuslikult. Samuti ei saa inimene midagi hävitada, vaid see peab ennast ise ära elama. Tavaliselt arvatakse, et surmaga on seotud kurjus. Minu arvamus on sama, kuid pean tõdema, et surmas on ka midagi head. Surm on millegi uue algus. Iga lõpp on millegi algus ning iga algus on millegi lõpp. Inimese või isegi Maa eksistentsi lõpp tähendab millegi uue sündi. Sellistest asjadest ei mõelda, sest hetkeprobleemid on palju tähtsamad kui need, mis on kauges tulevikus. Tegemist on arvestamine ajaga, mida inimestel jääb järjest vähemaks. On olemas aeg, mis arvestab kaugust millegi algusest, kuid kindlasti on aeg, mis arvestab aega millegi lõpuni. Samuti on olemas aeg, mis määratleb ära muutumatuse ehk siis aega pole, on vaja säiliv moment. Seda arvatavasti inimesed näevad või tunnetavad siis, kui nad surnud on ehk siis, kui enam pole nende eksistentsi... eksistents on väljaspool inimesi.

Võttes kokku maailmalõppu, siis kindlasti on selline nähtus olemas/tulemas. Seda ei saa ignoreerida, kuid selleks saab ette valmistuda või siis edasi lükata. Selleks ei pea tegema muud, kui elama täisväärtuslikku elu. Elama õigesti. Võtma tõsiselt seda, mis on õige ja mis on vale. Elama enda jaoks ning arvestades teisi.


The End of the World

Lõpp.