Elutarkust lauludes

Mitmedki muusikud on loonud lauludele lüürikat, mis on tarkust täis. Mõned saavad aru, mida nad on kirja pannud, mõned aga mitte. Muidugi ei hakka ma rääkima "Shake that ass" tüüpi lauludest, sest need laulud on mõeldud enamasti silmadele ning meelelahutuslikeks üritusteks. Ja muidugi ei kuula iga artisti laulu ja süvene nende lüürikasse, vaid esitan laule, mis on mulle lihtsalt kõrva, silma jäänud.

* edaspidi üritaksin kirjutada modernistlikumas stiilis, kuid kui see mul hästi välja ei tule või jääb tibake tagasihoidlikuks, siis loodan, et see ei kõiguta teid *

30 seconds to mars - A Beautiful Lie

Nagu laulu pealkiri ütleb, siis tegemist on ilusa valega. Ilus vale, vale mis on ilusti kokku seatud, vale, mis on hästi välja mängitud või vale, mis polegi vale. Vale, mida inimene võtab tõena. Ilus tõde võib olla isegi ilus valetajale. Väikene sõnakõlks üle huulte ja sealt ta õhku ja mõtetesse pääsebki. Imeline.

Teha valgele paberile üks sinine täpp. Kas see oleks ilus? Ei. Teha sinine täpp sinisele paberile. Kõik on sinine. Ei ole ilus ega kole. Pole midagi, lihtsalt sinine. Silmale ilus. Täpp tehti, aga kas sellest ka aru saab? Sinine täpp sinisel paberil. Nagu vihmatilk ookeanis. Sellest saab aru ainult väga eriline inimene. Võib-olla ainult Jumal, või Kurat (Jumalat ei saa olla ilma Kuradita). Tegemist on ilusa valega. Mitte midagi ei juhtunud. Ainult täpi tegija teab, tunneb, mida see täpp tähendab. Võib-olla on see näide liiga naiivne, aga mis sellest. Kasutage oma kujutlusvõimet oma elude peal.

Kuidas saab olla vale, mitte vale? Ainult siis, kui see on tõde. Ma ütlen, et ma valetan. Tore. Nüüd, aga mõtleme edasi. Kui ma ütlen, et ma valetan, siis see tähendab, et ma peaksin valetama. Kui ma valetan, siis tähendab, et tegelikult ma ei valeta. Ma räägin tõtt. Kuidas saab olla nii, et ma valetan ja korraga räägin tõtt. See on samuti ilus vale - tõde ning vale.

Valetada pole ilus. Isegi luisata mitte. Hädavaled on tõesti ainult hädistele. Aga kas on mõtet olla kogu aeg aus? Ilma valetamiseta ei saa keegi. Isegi mina mitte. Jah, just. Sulle ei meeldi midagi. Sulle ei meeldi keegi inimene. Sulle ei meeldi temaga rääkida, koos olla või vahest isegi teda näha. Kahjuks, aga peate teie just koos minema ja midagi tegema. Koos. Mingi mõttetu tegelasega. Ei iial! Jääd äkki "haigeks" vms. Mis teha. Elu on juba selline. On väheseid, kes otse välja ütlevad, mida nad mõtlevad. Need inimesed, aga pole head inimesed. Miks? Eks ma kunagi räägi.

Kokkuvõttes siis... ärge valetage. Nii pole ilus. :)

30 seconds to mars - r-evolve
Refrään: "The revolution is coming. A revolution has began."

Taking Back Sunday - Number Five With A Bulletin
"We gonna die like this, you know ... "

See on midagi süngemat. Midagi sellist, mida me ette ei kujuta, aga arvatavasti tunnetame. See on paratamatus. Tuleb miski suur, kummaline, on inimesele loomuvastane. Seda ei saa ära hoida. See on ettemääratud. Igal asjal, sündmusel on algus ning lõpp. Iga revolutsioon ei tule hetkega, vaid sellel on omad kindlad alged. Me elame revolutsiooni sees. Me olemegi revolutsioon. Sellel pole lõppu. Nagu pole lõppu minevikul ning tulevikul, ei ole lõppu saatusel. Aeg on asi, mida ei saa katsuda, mida ei saa silmaga näha. Aeg on inimmõistusele vastu. Aeg on objektiivne, muutumatu. Ta liigub kellaseierite näol, evolutsiooni ning muutustue näol. Revolutsioon on ainult väikene seik ajaloos, mis kuulub ühe aja peatüki alla.
Inimene vananeb. See on loodusseadus. Mitte midagi looduses ei jää endiseks. Kõik muutub olelusvõitluse ning inimmõjutuste tõttu. Iga revolutsiooni järel tuleb uus. Iga revolutsioon viib aga meid lõpule üha lähemale. Jah. Lõpp. Igal asjal, millel on algus, on ka lõpp. Inimene seda ei taju. Tema naudib seda, mis tal on. Inimene on saanud materjalistiks. Võiks arvata, et loomad, ahvid on inimestest targemad. Nad elavad ainult oma laste ning ellujäämise nimel. Nad söövad, toidavad. Nad ei loo, nad ei hävita, nad ei nõua rohkemat, kui seda, mis neil juba olemas on. Nad ei mõtle üle.

Inimene.. oh, inimene, va loll loom. Rohelised on toredad tegelased, kelle vastu seisab terve maailm. Inimene teab, mis on halb, aga sellest hoolimata otsustab jätkata. Vihale ajab selline asi. Silme ees on kuldsõrmus, mille omanikuks tahavad saada kõik. Selle saamiseks ületatakse inimvõimeid. Kes on aga sõrmust käes hoidnud, see aga rüvetab veelgi rohkem. Mis on sõrmuseks? Raha. Kuulsus. Mugavus. Auto. Kuldkell. Ebatervislikud eluviisid. Enese heaolu.
Materialism on pimestanud inimest. Mõeldakse ainult enda peale. Inimene arvab, et tema ongi ainult see, kes siia maailma loodud ja kõik, mis maailmas kuulub talle. Vale! Maailm kuulub maailmale, loodus kuulub loodusele ja inimene, va rämps, kuulub ainult inimesele. Raiudes maha puu, kasvata sellele asemik. Loodus ja inimene on üks, aga ei ole ka. Inimene ei mõista seda.
Ju ta on liiga targaks saanud...
Aga see on ette nähtud. See lollus ma mõtlen. Ilma selleta ei taipaks me, mis on väärtuslik. Kahjuks ei taipa paljud seda siiamaani. Eks nad elagu oma elusid ja rikkugu teisi. Eks neile on oma saatus.


Eks need ole minu mõtted. Tibake liialt rutakalt letti laotud, aga see-eest mõtlema panevad. Tulevikus võtan asju natukene spetsiifilistemana ning natukene rohkem mitmekülgsematena nagu nad praegu on. Liiga palju ühte väiksesse blogiteemasse. Ja muideks. Laule on veel. Kuulake ja nähke. Mina näen, kuulen ja mõtlen.

Ärge kartke kommenteerida. Igas mõttes on killuke tõtt.