Milleks kõik see?

Elu õpetab ja parandab vead. Kunagi ei saa olla valmis millekski liiga hästi. Eks see inimese üks vigadest olegi: inimene eksib, inimene ei saa olla kunagi oma tegemistes stabiilselt hea. Elu ning inimest iseloomustavad tõusud ja mõõnad.
Sellest hoolimata tuleb elada edasi ja vaadata tulevikku, pürgima õilsamate tegude ja mõtete poole (isegi läbi sita!).
Õnn ja ebaõnn käivad käsikäes. Kunagi ei saa olla liiga palju õnne või liiga palju ebaõnne. Sinu õnn on teise õnnetus. Igale õnnele järgneb ebaõnn ning ebaõnnele õnn. Iga õnnetuse puhul palutakse Jumalat, et kõik läheks hästi. Õnne saabudes unustatakse Jumal ning elatakse kuni järgmise õnnetuseni.
Elades 12 aastat oma õnnesepana, tuleb hetk, kus lihtsalt sinust endast jääb väheks. Elu hakkab oma piitsaga peksma inimestel persest mõistust pähe. See, kes aga on liiga loll, ei saa elu piinadest arugi, vaid võtab need omaks. Lollile kukub sülle kõik see, mida ta väärt pole. Tark aga pingutab selleks, et tunda ebaõnne ning sellega ka rohkem pingutada. Pingutada selleks, et veel rohkem pingutada. "Kas nii saame me õilsaks?" küsiks Vanakurat.
Inimese peas on kõik selge kui kristallklaas, aga tegudes see nii hästi ei avaldu. Naudi elu, naudi iga hetke, võta elult kõike, mida võtta annab. See ununeb peagi ning elatakse oma kompleksside najal. Vajaksime superpsühholoogi, kes suudaks meid panna tegema õigeid tegusid?
Elu on paganama keeruline ning sellest võib kirjutama jäädagi. Endale meeldib mõelda, aga blogida eriti mitte. Tunnen, et aega on liiga väha, aga samas pole ma mitte midagi teinud.

Mina.

Mind on kaks.
Üks, mu peas, teine, mu peeglis.
Vaatan peeglisse, ma olen endale võõras. Keegi teine vaatab mu sisemusse, mina olen talle võõras.
Maailmas on üle 12 miljardi väikse mina.
Ajad muutuvad, muutuvad mu kaks mina, muutuvad ka teised minad.
Muutuvad mõtted, kuid mitte maailm.
Maailm muutub siis, kui elatakse üle oma eluea.